4. September. 2021

Täna varahommikul tundsin ma läbi une, et keegi siblib minu ninal ringi. Tõmbasin seepeale käega üle näo ja avasin silmad. Vaatepilt, mis mulle avanes, oli just täpselt nii hirmus nagu ma oma vaimusilmas ette olin kujutanud. Üks ütlemata suur ämblik suundus enesekindlal sammul õndsat und nautiva Pauli poole. Enam ei olnud mul aega kaotada. Võtsin südame rindu ja tõstsin näolt pühitud ämbliku värisevate kätega voodist välja. Ise samal ajal haledalt niutsatades. Jah, koera kombel niutsatades, sest vaikides ma neid hirmsaid olevusi puudutada ei suuda. Muidugi ärkas minu hädise hääle peale üles ka teises voodis magav Peep. Mitte, et me oleks Peebuga enne magama minekut tülli läinud. Erinevates voodites magasime me vaid seetõttu, et maal vanaema juures ei mahuks me mingi valemiga kolmekesi ühte voodisse ära.

“Heelia, mis juhtus?” küsis see unise näoga mees kõrvalt voodist.

“Siin oli üks suur ämblik, ta ronis üle mu näo jaja...see oli nii õudne!” proovisin puterdades Peebule selgitada. Peep ei vastanud minu halamise peale aga midagi. Ronis hoopis voodist välja ja tõstis oma madratsi minu voodi kõrvale. Tõstis teki ja padjad järele ning viskas põrandale pikali.  

“Kõik on hästi, jää nüüd magama,” ütles Peep, ise samal ajal üle voodi ääre mulle kätt ulatades.

Muidugi haarasin mulle visatud päästerõngast kinni ja mõtlesin endamisi, kuidas see Peep küll alati nii hooliv olla suudab. Kes tuleb keset ööd põrandale magama selleks, et oma naise kätt hoida? Ta vist ikka tõesti armastab mind väga palju. Samas mine sa ka tea, võib-olla tuli ta mu kätt hoidma ainult selle pärast, et hakkas ise ka seda vähemalt meetri pikkust ämblikku kartma.

“Heelia, jää nüüd magama!”

Peebul oleks nagu silmad kukla taga. Ise ei vaadanud minu poolegi, aga teadis, et ma ei maga. Ämblikel pidi ka vist üle kahe silma olema. Ma kahtlustan, et Peep on üks ämblike seast, sellepärast ta neid ei kardagi!

Kui nüüd see öine ämbliku intsident kõrvale jätta, on meie tänane päev aga üks ütlemata tore ja tavaline päev olnud. Vanaema tegi meile hommikusöögiks mannaputru ja mina käisin puu alt alõtšasid korjamas. Muidugi sõin ma need kohe seal samas puu all ära ka. Tuppa tagasi minnes tegin näo nagu mina ei oleks oma elus mitte ühtegi alõtša puud näinud. Alles hiljem mõtlesin, et viisakas oleks olnud teistele ka marju tuua. Aga mina ei valda seda teistega arvestamise kunsti nii hästi kui Peep.

Näiteks poes käies võtan ma alati meile mõlemale ühe jäätise või šokolaadi või küpsisepaki. Peebul on aga loll komme kõik maiustused paariks päevaks külmikusse või kappi seisma jätta. Minu kallil elukaaslasel on magusaisu kord nädalas. Minul on magusaisu kord tunnis. Nii söön ma siis alati paari tunni möödudes ka tema magustoidud ära. Ta ei pahanda selle peale kunagi, aga mul endal jääb kehv tunne sisse. Nagu ma ei oskaks teistega arvestada. Oskan küll! Lihtsalt Peep peab kiiremini oma magusa ära sööma. See ei ole üldse aus, kui mina pean külmikut avades muudkui selle tema jäätisega tõtt vahtima.

Tunnen, kuidas Paul hakkab minu külje all siplema ja vaatan kella. Kell on juba seitse õhtul. Poja on kolm tundi järjest oma teist lõunaund maganud. See on see, kui ta esimese une vahele jätab. Ei tahtnud ta vanaema juures magada ja teel suvilasse hoidis ka silmad pärani lahti. Nüüd tegi siis kõik tasa.

Paul teeb läbi une küljelt küljele pööreldes voodile veel paar auringi peale ja otsustab siis lõpuks silmad avada. Tunnen, kuidas minu näole tekib lai naeratus. Vaatamata sellele, et me oleme juba viimased 9 kuud üksteist imetleda saanud, on iga tema pilk minu jaoks endiselt nii armas ja eriline. Naeratan pojale veel laiemalt ja saan veelgi suurema naeratuse vastu. Kahjuks ei õnnestu meil aga teada saada, kes selle naeratamise võistluse võidaks, sest tuppa astub Peep. Tal on vist lisaks kukla taga paiknevatele silmadele ka topeltkõrvad, sest kuidas muidu oskas ta magamistuppa tulla täpselt poja ärkamise ajaks.

“Kas te ärkasite? Ma mõtlesin, et me võiks paadiga sõitma minna,” lausub Peep voodi äärele istudes. Vastan, et see on hea mõte. Merele minek on alati hea mõte.

“Tead ma magasin ka vahepeal koos Pauliga, nii hea uni oli,” selgitan Peebule end voodis istukile ajades.

“No siis on ju eriti hästi!” vastab Peep oma armsalt tagasihoidliku naeratusega ja võtab unise Pauli enda sülle.

Viskan endale kiiruga kampsuni selga ja ajan end lõpuks püsti, sest Peep ja Paul on võtnud suuna trepi poole. Kuulen, kuidas alumiselt korruselt kostab vali sumin. Kogu minu pere on nädalavahetuseks Hiiumaale tulnud ja õhtusöögiks laua taha kogunenud. Isegi õde ja õemees tulid Tartust kohale. Mina sain sellest alles teel Hiiumaale teada ja rääkisin siis suure õhinaga Peebule sellest, kuidas mulle ikka nii meeldib see “perendus”. Sõna, mida ÕS-i veel kahjuks lisatud ei ole, aga mina kirjutaks selle tähenduseks - kodused olemised ja tegemised, millesse on kaasatud ka sinu pere.

Alumise korruse hääled muutuvad iga trepiastmega aina selgemaks ja näen, kuidas suur nõukaaegne šašlõkipott liigub laua ümber muudkui käest kätte. Või õigemini liikus käest kätte. Isa juures on see šašlõki pott toppama jäänud, sest ta kavatseb vist kõik liha enda taldrikule ümber tõsta.

“Tulge võtke ka, enne kui külmaks läheb,” hüüab ema meile ise köögi poole suundudes.

Vaatan Peebule otsa ja lepime sõnadeta kokku, et mina istun esimesena laua taha. Üheskoos laua taga istumise luksust me endale lubada ei saa. Vähemalt mitte väljaspool meie enda kodu ja vahetult pärast Pauli ärkamist. Siis peavad issi ja emme andma endast kõik, et leida tegevus, mis aitaks pojal aru saada, kuidas ärkamine ja võõrad kohad ei olegi tegelikult üldse mitte nii nõmedad, kui esmapilgul tunduda võib.

“Nii, kas me läheme siis merele või ei lähe?” uurib ema kahvlite klõbina saatel.

“No ma ei tea, natuke tuuline on hetkel. Ja Peep peab siis aitama mul paadi rannast ära tuua. Heelia ei saa Pauliga sealt võsast küll paadile tulla. Mägiveised on ka ees, nii et me aerutame paadiga sadamasse ja teie tulete sealt peale.”

Minu isa ei usalda oma paati sadama kai äärde. Pärast tuleb veel mõni turist ja istub tema armsasse paati. Nii ei saa. Kergem on igaks juhuks paat oma koduranna kadakate vahele ära peita. Nii, et ükski turist seda kätte ei saaks. Ja aerudest ei hakka ma rääkimagi. Need võtab isa alati pärast merel käimist koju kaasa. Paneb kuuri luku taha. Kui peakski juhtuma, et mõni turist tema paadi leiab, siis vähemalt merele ta sellega minna ei saa. Istugu kuival maal või aerutagu paljaste kätega!

“Olete te ikka kindlad, et Pauliga on õige mõte merele minna? Ta on veel nii pisike,” jätkab isa.

“Aga see olekski tema esimene kord ja meil on kuuris üks väike päästevest, see läheb talle ilusti selga,” proovin isa nüüd ise veenda.

“See väike päästevest on ikka natuke suur.”

Saan aru, et isa otsib lihtsalt vabandusi. Väike päästevest on väike, mitte suur. Isa ei viitsi ise täna merele minna. Ta tuli otse töölt Hiiumaale ja on väsinud. See on igati mõistetav ja ma ei taha teda rohkem survestada.  

“No lähme ikka, noored ju tahavad. Heelia saab veel päikeseloojangul ilusaid pilte teha,” ei jäta aga ema jonni.

“Ah ei ole vaja, läheme siis homme, nagunii päike juba loojub.” ütleb Peep leplikult.

“No just, homme on vaiksem tuul ka!” vastab isa nüüd juba palju entusiastlikumal häälel.

Mõtlen omaette, et kas homme siis ei ole see väike päästevest enam suur, aga ei hakka midagi ütlema. Ma ei viitsiks tegelikult isegi hetkel sinna merele minna. Aga päikeseloojangu pilte võiksin ma küll teha, kui ema juba täitsa ise nii lahkelt pakub.

“Ema, läheme siis kasutame vähemalt seda ilusat loojangut ära ja teeme minust paar ilusat pilti. Peep viitsid sa veel ise Pauli hoida?”

“Mine, mine,” vastab Peep rahulikult. Paul on viimased veerand tundi Peebu pükstega mänginud. Tundub, et tal on papsiga juba nii lõbus, et ta ei oska ema kohalolu nagunii hinnata.

Niisiis haaran laualt veel ühe juustuviilu, panen kalaplätud jalga ja astun verandale. Vaatan heleroosat taevast ja tõmban jaki hõlmad koomale. Vananaiste suvi. Minu lemmik aastaaeg, kui seda vaid eraldi aastaajaks nimetada võib. Õues on tunda juba karget sügise hõngu, aga viimased suvemärgid ei ole veel taandunud. Väljas valitseb rahu ja vaikus.

“OOTA, KUIDAS SEE TELEFON SUL NÜÜD LAHTI KÄISKI?”

Noh peaaegu, et rahu ja vaikus. Minu ema ei õpi vist kunagi iPhone’i kasutamist ära.

“Näe, siin on kaamera ja ärme siin samas küll pilte tee, lähme rohkem mere poole.”

“Aga kas ma kalaplätud jätan peale?”

“Ei täna pole vaja. Ma tahaks endast vahelduseks lihtsalt ilusaid pilte saada.”

Jalutan kiirel sammul hoovi tagumisse otsa ja märkan, et ema on mind juba pildistama hakanud. Ta on nutivanaema ja teab väga hästi, et hea pildi saamiseks tuleb lihtsalt muudkui näppudele valu anda. Ka siis, kui modell sulle veel ei poseeri. Siis tulevad need kõige ehedamad pildid.

Pööran näo ema poole ja vaatan vahelduseks kaamerasse. Taevas muutub iga minutiga aina roosakamaks ja ema läheb pildistamisega nii hoogu, et kukub erinevaid nurki otsides peaaegu kummuli. Niisiis otsustan talle ise meelde tuletada, et kogu ülejäänud pere on toas ja tegelikult oleks meilgi viisakas tuppa tagasi minna. Eriti Pauli pärast.

“Oled sa kindel, et sa ei taha rohkem pilte teha? Võtame päikeseloojangust ikka viimast!”

Minu ema on nii armas.

“Ei ole rohkem vaja, küll saime midagi ilusat juba kätte, aitäh, et viitsisid!” vastan emale ja võtan suuna tagasi toa poole. Mida lähemale ma majale jõuan, seda enam hakkab mulle tunduma, et kuulen toast Pauli nuttu. Tunnen, kuidas samm läheb hoogsamaks ja südamevalu suuremaks. Aasta ema ma ütlen! Mina tegelen õues maailma kõige egoistlikuma ja pealiskaudsema tegevusega, samal ajal kui laps toas nutab. Lisan hoogu aina juurde ja viimased sammud teen juba pooleldi joostes. Tõmban ukse lahti ja näen Peebu süles nutvat Pauli.

“Kas ta nuttis terve aeg nii?” küsin kiiruga üle ukseläve kõndides.

Õde ja vanaema vastavad mulle jaatavalt. Tõstan Pauli Peebu käest enda kätte ja küsin ärritunult, miks nad mind varem tuppa ei kutsunud?

“Heelia, võta rahulikult,” ütleb Peep.

“Ma olengi ju rahulik!” vastan närviliselt.

Peep ei vasta mulle enam midagi, vaid kõnnib ootamatult lihtsalt toast välja. See kõik käib nüüd nii kiirelt, et ma ei saa aru, kas ta solvus minu peale või on tal lihtsalt paha tuju või mis ma nüüd valesti tegin?

“Ma olin ju rahulik? Olin ju?”

Vaatan lootusrikkalt vanaema ja õe poole, aga keegi ei taha minu kaitseks välja astuda.  

“Me tegime tegelikult nalja, Paul ei nutnud terve aeg. Ta hakkas alles siis nutma, kui sa tuppa jõudsid,” paotab vanaema lõpuks vaikselt suu.

“Miks te mulle selliseid nalju teete? See ei ole ju naljakas? Näete, nüüd ajasite meid Peebuga veel tülli ka!” proovin seda öelda võimalikult sõbralikult. Samuti “naljaga”.

“Ma ei saa tegelikult isegi aru, mille peale Peep praegu solvus,” jätkan ärritunult oma monoloogiga.

“Aga äkki lähed siis õue ja uurid temalt?” pakub õde.

Õnneks astub meie jutu peale uksest sisse ema, kes on alles nüüd minu järel tuppa jõudnud ja ütleb niimuuseas, et Peep läks randa mägiveiseid vaatama.

“Lihtsalt mägiveiseid vaatama?” jõuab õde oma küsimusega minust ette.

“Nojah, te ju teate teda. Põllumees, järelikult pakuvad mägiveised talle huvi.”

Hakkan naerma. Peebu mägiveiste ekskursioon muudab paksu õhu õhemaks. Ka teised hakkavad naerma. Las ta siis imetleb oma mägiveiseid.

“Heelia ta tegelikult tahtis, et sa talle randa järgi läheksid. Koos isaga,” jätkab ema nüüd juba tõsisemal toonil.

Tunnen, kuidas minu seest käib jõnks läbi. Miks isa mind saatma peab? Hetk tagasi oli mul südames veel nii paha tunne, sest mulle tundus, et me oleme Peebuga tülis ja ma vihkan seda, kui me oleme tülis. See siin lõhnab aga abieluettepaneku moodi. Miks muidu mu isa minuga randa kaasa tulema peab? ...Loll mõte pähe tagasi! Ei tohi oma ootusi kõrgeks ajada! Ju ta tahab meile lihtsalt mõnda mägiveise poega näidata või ämblikku või jumal teab keda.

“Ahah, no eks me siis läheme,” proovin ema ees rahuliku meele säilitada.

Isa on sellest ootamatust kutsest vist sama segaduses kui mina. Küll ei leia ta jakki, küll tahab ta veel laua pealt paar tükki juustu kaasa haarata. Noh juhuks, kui selle viie minutilise jalutuskäigu ajal peaks kõht tühjaks minema.  

“Noh, lähme nüüd, isa!” hüüan kannatamatult.

Lõpuks on isa laualt need viimsedki juustutükid kätte saanud ja asume vaikides teele. Mõtlen jälle, kui ideaalne päev oleks täna abieluettepanekuks. Täna tuleks see mulle nii suure üllatusena ja õhtu on nii ilus ja kogu pere on koos ja ... Ei tohi nii mõelda! Pahandan jälle iseendaga. Ei tohi oma unistustesse ära kaduda. Ma tean Peepu läbi ja lõhki. Okei, peaaegu läbi ja lõhki. Läbi ja lõhki ei saa me vist isegi iseennast tunda. Igatahes, kui tal oleks olnud plaan minu kätt paluda, oleksin ma selle tema olekust juba ammu välja lugenud. Lisaks on meil hetkel koduehitus pooleli ja Peebul niigi käed jalad tööd täis. Minust on egoistlik hetkel kihlusele mõelda. Aga ega ma talle nüüd mainimata ka jäta, et see on ikka täieliku lollpea mõte kutsuda oma naine koos isaga päikeseloojangul randa, kui tegemist ei ole abieluettepanekuga. Heidan pilgu taevasse ja saan aru, et päike on tegelikult juba loojunud. Õhtu hämaruses on vist ikkagi sotsiaalselt aktsepteeritav oma elukaaslast koos isaga mägiveiseid vaatama kutsuda. Näed siis, ei saagi Peepu lollpeaks kutsuda.

“Nonii, ma lähen ees, sa tule järgi!”

Kus hundist räägid, seal hunt on, või hetke situatsioonis, kus mägiveisest räägid, seal mägiveis on. Kui tavaliselt õnnestub meil paadini jõuda ilma nende suurte ja majesteetlike loomadega kohtumata, siis täna on nad nagu kiuste kõik koos end meie tee peale risti põiki pikali visanud.

“Mina ei julge tulla, nad on nii suured. Kas see üks neist seal on pull? See musta värvi? Miks tal nii suured sarved on? Isa, kas ta on pull?”

“Ega mina ka ei tea, kas ta on pull või ei ole,”

Hakkan juba ärevaks muutuma. Minu isa on meremees, mitte põllumees nagu Peep ja mina ei julge maismaal meremehe kannul mägiveistest mööduda. Tunnen, kuidas elevus ja ärevus segunevad. Peep ootab meid rannas ja me ei saa teda sinna üksinda jätta, aga ma päriselt kardan suuri mägiveiseid. Uskuge mind, teie kardaks ka, kui nad kõik koos teile kambaka teeks ja kümnekesi teile tee peale ette seisaks.

“Peeep, Peeep, Peep!!” hüüan haledal häälel.

“Ta ei kuule sind Heelia, sa karjud vastu tuult,” lõhub isa minu viimsedki püüded olukorda lahendada.

“Mis geopeitust me siin üldse mängime? Lähme lihtsalt koju tagasi,” jätkab isa. Vaatamata soovile koju tagasi pöörduda, ei ole minu isa hääles kuulda veel üle mõistuse suurt tüdimuse nooti. Niisiis ei ole ma veel valmis alla andma. Õnneks haarasin ma enne siia tulekut laualt telefoni kaasa. Proovin Peebule kaks korda helistada, aga ta ei vasta. Viimases hädas helistan emale.  

“Halloo, ema, kas sa kuuled mind? No need lehmad on siin ees. Me ei saa randa minna. Isa ütleb, et ringiga saab ka minna, aga see on liiga pikk ring.”

“Minge siis ringiga, minge ikka, Peep ju ootab!” vastab ema ilma pikema jututa.

Lõpetan kõne ja ütlen isale, et ehk on Peebul ikka mingi tähtis asi seal rannas pooleli. Me peame kuidagi temani jõudma. Isal ei jää üle muud, kui nõustuda. Jalutame vaikides natuke maad tagasi ja hakkame elektrikarjuse kõrvalt jälle rannale lähenema.

Siin ei ole ühtegi teed, on vaid pikk muru ja puujuurikad, mille taha takerdudes oma jalad välja väänata. Lisaks on siin toredad kraavid, millest üle hüpata ja kivid! Suured kivid! Sellised, mille vahel ussikestel hea pesitseda. Kahetsen, et ma kummikuid jalga ei pannud. Huvitav, kas rästikud on juba talveunes? Palun olge juba talveunes! Kurat see peab abieluettepanek olema, see ei saa ju midagi muud olla... Heelia, ei mõtle jälle abieluettepanekule!! No hästi, tulgu, mis tuleb, mulle täitsa meeldib see kadakate vaheline seiklus siin siiani nii tavalisena tundunud õhtus. Mulle meeldivad ootamatused ja lõbusad takistused nagu mägiveised.

“Mul oleks ühte puutoigast vaja,” katkestab isa minu mõttelõnga

“Kas selleks, et mägiveiseid hirmutada? Kas nad leiavad meid siit poolt randa ka üles?” küsin veidi hirmunul häälel.

“Rohkem ikka selleks, et ma saaksin elektrikarjuse allapoole lükata, nii et sa saaksid sellest üle astuda,” vastab isa.

“Ahah selge!”

Tundub, et minu aju on suurest põnevusest välja lülitunud, sest noh toikaga mägiveiste hirmutamine meie pere maailmavaatega nüüd küll kokku ei lähe. Niisiis otustan rohkem lolle küsimusi mitte esitada ja lihtsalt isa jälgedes muudkui edasi sammuda.

“Näe, tuli juba paistab!” hüüab isa entusiastlikult.

Jah, ma näen. Kadakate vahelt paistab valgus, küünlavalgus. See ongi abieluettepanek!!!!

Ma ei mõtle enam millelegi, lihtsalt kiirustan enesekindlal sammul häguselt paistva Peebu poole. Iga sammuga muutub vaatepilt selgemaks - Peep on isa paadis, paadis, mis on küünlaid täis. Paadi ees on suur rummipudel, mitte poe rumm, selline mereröövli pudelis rumm! Ja valge roos, ma näen paadis valget roosi ja ….. Oota, kus mu isa on? Peebu juurde jõudmiseni on jäänud veel vaid kolm meetrit, aga korrapealt on mu isa kadunud. Tema pidi mind ju Peebuni viima?

“ISAAA, kus sa oled?” hüüan maailma kõige õnnelikumal närvilisel häälel


“MA OLEN PÕÕSAS PISSILl,” kostub eemalt üks rahulik hääl.


Vaatame Peebuga üksteisele otsa ja hakkame naerma. Me ei ole omavahel veel ühtegi sõna vahetanud, aga minu jaoks on kõik see siin otsast lõpuni ideaalne. Minu kodurand, meri, mägiveised, õhtuhämarus ja minu isa paat. Isegi minu isa põõsas käik teeb mul südame härdaks. See kõik siin on lihtsalt nii minulik.


“Harry, tule nüüd siia,” katkestab Peep vaikuse, märgates, et minu isa on lõpuks paadini jõudnud. Peep palub mul endaga koos paati astuda ja ulatab isale rummipudeli, küsides sealjuures nagu kord ja kohus, kas ta võib minu kätt paluda. Tegelikult seletab Peep isale midagi veel vanarahvakommetest ja muust ilusast, aga mina ei suuda tema jutule keskenduda. Mina ootan juba oma korda.


Ja siis see juhtub. Peep laskub ühele põlvele ja küsib, kas ma tuleksin talle naiseks?

Ma ei vasta talle jah. Ma vastan talle: “Muidugi tulen!!”


………….


Tuleb välja, et minu pere ei olnudki juhuslikult kõik ühel nädalavahetusel Hiiumaale sattunud, vaid Peep oli nad siia kutsunud. Sealjuures muidugi mainimata, mis puhul. Minu õde arvas, et ehk ootame me juba järgmist beebit ja tahame sellest teada anda. Alles siis, kui ema oli minu rannast tehtud kõne peale korrapealt vaeseid mägiveiseid sõimama kukkunud, sai õde aru, et asi on kahtlane ja lõhnab abieluettepaneku järele. Tuleb välja, et abieluettepanekust teadiski ainult minu ema. Isale tuli see sama suure üllatusena, kui mulle. See, et Peep palus minu kätt minu kodurannas Hiiumaal ja palus minu isal mind saata, tähendab mulle väga palju. Peep teab, kui tähtis on minu jaoks minu kodukoht ja pere. Ja ma ei suuda tänase päevani uskuda, et ma ei lugenud kordagi Peebu käitumisest tema plaane välja. Peep oskas ideaalselt rahu säilitada ka siis, kui tema esialgne plaan - paluda minu kätt merel ja päikeseloojangul, vett vedama läks. Ma vist ei pea siia lõppu lisama, et ma olen maailma kõige õnnelikum naine? See vist paistab siit kirjutisest juba ise välja.


PS! Kui keegi teist mõtles, et miks küll on sellel lool mitte midagi ütlev pealkiri ja miks ometi on see küll nii pikk, siis vastus on tegelikult väga lihtne. Oma kihlusest teatasime me esimese asjana perele ja lähedastele sõpradele. Minu elus on aga väga olulisel kohal ka kõik need inimesed, kes minu tegemistele alati nii tulihingeliselt kaasa elavad. Inimesed, kes viitsivad läbi lugeda kaheksa a4 pikkuse teksti, teadmata, mis neid lõpus ootab. Aitäh, et olete mul olemas ja mul on hea meel, et olete esimeste seas, kes meie pere tähtsast uudisest kuulevad!