Kuna siia blogisse satuvad vahel ka meediaväljaannete esindajad, siis palun ma teid seekord, et see lugu jääks vaid siia. Ma ausõna tahan selle tekstiga noori telehuvilisi aidata, mitte lugeda hiljem kuskilt kommentaariumist “Kelleks see Heelia end peab, et teisi õpetama tuleb, oleks ta siis vähemalt Marko Reikopi nainegi!” Ehk siis veel üks kord: Ma tean, et ma olen 25 ja ainult kaks aastat teles töötanud, ma ei pea ennast teleeksperdiks.
Nii ja nüüd lõpuks alustame :D
Kunagi küsisin ma oma Õhtu! kolleegidelt, mida siis ikkagi vastata kõigile neile, kes soovivad telesse tööle saada?” Jüri Butšakov vastas mulle ühe lihtsa lausega: “Las nad hakkavad ajakirjanikuks.” Mida aeg edasi, seda rohkem mulle tundub, et just see lihtne vastus ongi see suur edu saladus.
BFM-i õppejõud minestavad nüüd minu väga lihtsustatud selgituse peale arvatavasti ära, aga suurem osa Eesti telesaateid on nii-öelda ajakirjandusliku põhjaga. Saatetiim valib kajastamiseks põneva või päevakajalise teema, toimetajad otsivad üles teemaga seotud inimesed ja saatejuht viib siis lõpuks intervjuu läbi. Seega on teletöö üheks eelduseks, et inimene oskab leida või välja mõelda huvitavaid teemasid, saab aru, kuidas lugusid üles ehitada ja oskab küsida küsimusi, mis aitaksid lugudesse selgust tuua. Mina õppisin need algsed põhitõed ära Postimehes töötades ja sellele vundamendile oli juba lihtsam ka teletöö spetsiifikat peale laduda.
Aga kuidas mina siis telesse jõudsin?
Ülikooli viimasel aastal sattusin ma cv-onlines Postimehe praktikakoha kuulutuse peale. Kuna ma õppisin majandust ja äri, ei osanud ma tegelikult ajakirjaniku karjääri peale isegi mõelda. Millegipärast ütles aga mu sisetunne, et ma pean sinna kandideerima. Intervjuu oli edukas ja paari nädala pärast saigi minust Postimehe majandustoimetuse suvereporter. Kuna suvi möödus edukalt ja mina sattusin ajakirjaniku tööst suurde vaimustusse, pakuti mulle suve lõpus ka juba päris töökohta. Nii ma siis töötasin kirjutava ajakirjanikuna, kuniks ühel päeval kirjutas mulle üks tore neiu, et ta sooviks minu juurde töövarjuks tulla. Muidugi olin ma sellega nõus ja tahtsin talle ajakirjaniku ametist ikka võimalikult põnevat muljet jätta. Seega otsustasin ma ta ka meie meediamaja telekorrusele viia, sest olgem ausad - tele tundub noortele alati põnevam kui laua taga uudiste kirjutamine. Üllataval kombel oli see ka minu enda esimene kord, kui ma teleruumidesse sattusin. Vaatamata sellele otsustasin ma enesekindlalt ilma kedagi teadmata sinna sisse marssida. Reporteri ruumides tervitas meid tollane päevatoimetaja Madis Kimmel, kes ütles niimuuseas, et ta on paari minu Postimehe lugu näinud ja kui ma juba nende juurde sattusin, siis äkki ma teen õhtusesse uudistesaatesse ka ühe loo. Mina olin nii heast pakkumisest šokeeritud ja helistasin nagu väike laps oma Postimehe ülemusele: “Kas ma võin tänase tööpäeva pooleli jätta, sest ma tahan Reporterisse ühe loo teha, palun, palun, palun.” Õnneks oli Liis meil super ülemus ja ei hakanud noore inimese entusiasmi rikkuma. Niisiis kujunes töövarju päevast hoopis minu esimene telepäev. Kuna esimene lugu tuli mul algaja kohta enam-vähem hästi välja, pakkus Madis, et äkki tulen mõni päev uuesti mõnda lugu tegema. Mina olin muidugi kohe kõige õnnelikum inimene maailmas ja otsustasin, et kõik vabad päevad, mis mul Postimehest tekivad, veedan ma vabatahtlikuna Reporteris. Nii ma siis jooksin umbes kuu aega kahe koha vahet kuniks Reporteri produtsent uuris minult ise, et kas sulle muidu meeldibki niimoodi tasuta tööd tegemas käia või tahad sa päriselt telesse tööle tulla? Reporterist sain ma ka kõige parema telekooli - mitte mingisugust ninnu-nännutamist seal ei olnud ja suuresti tänu sellele õnnestus mul seal ka välgukiirusel üheks tubliks reporteriks areneda. Reporterist edasi liikusin ma juba Õhtu! saate reporteriks ja sealt edasi ka Õhtu! saate toimetajaks. Kuniks ühel päeval aitas kanali peaprodutsent Martin Korjus minu ühel suurimal unistusel täituda ja andis mulle võimaluse saatejuhina kätt proovida. Nii said alguse Päriselu Lood.
Nüüd siis aga minu soovituste ja tähelepanekute juurde, mis võiksid ideaalis telehuvilisi aidata.
Lihtsalt õigel ajal õiges kohas olemisest ei piisa - Minu loo peale armastavad paljud öelda, et noh sul õnnestus lihtsalt õigel ajal õiges kohas olla. Jah, minu Reporteri ruumidesse sattumine oli juhuslik, aga inimene, kes andis mulle võimaluse end teles tõestada, oli varasemalt näinud minu Postimehe lugusid. Ehk siis ma ei olnud mees metsast, vaid ajakirjanik, kellel oli ette näidata juba omajagu häid lugusid. Samuti ei tähenda võimaluse saamine automaatselt kindlat töökohta - see tuleb ikka endal ise välja teenida. Põhjus, miks ma sellest räägin, ei ole see, et endale õlale patsutada, vaid see, et noored mõistaksid, kuidas üldiselt ei ole elu Hollywoodi film. Me kõik alustame kannatlikult praktikakohast ja tõestame end samm sammu haaval. Ehk siis nipp number üks - proovi saada kõigepealt kasvõi tasustamata praktika või assistendi koht.
Arvesta konkurentsiga! - Kahjuks on isegi praktika või assistendi kohta telesse raske saada. Kuna praktikant tuleb välja koolitada, ei taha enamik töötajatest endale seda lisakoormust võtta, sest teletöö on niigi väga intensiivne. Seega, kui sa kirjutad kellelegi, et soovid tema juurde praktikale minna, siis mõtle kohe sellele, mida sul neile pakkuda on. Mulle on kirjutanud päris mitu korda inimesed, kes tahavad telesse tööle tulla ja pea eranditult on kiri selline: “Tere, mina olen Tiina! Ma olen julge, energiline ja töökas noor, kelle unistus on saada teletöötajaks. Kas mul õnnestuks teie juurde praktikale tulla?” Mina tahaks hea meelega sellele natuke küüniliselt vastata, et ole kallis Tiina ja võta Facebook lahti. Mitu ilusat julget ja töökat naist Eestis on? Ehk siis ma julgen arvata, et sellise kirjaga on tõenäosus praktikale saada pea olematu. Mõtle oma esimene kiri või kõne läbi - millisesse saatesse sa praktikale minna soovid ja mida sa seal saates teha tahaksid? Näiteks kui ma helistasin kunagi Õhtu! produtsendile, siis ütlesin ma talle ka kohe, et mul on väga palju lugude ideesid, mida ma nende juures teha saaksin. Esimesel kohtumisel lugesingi oma 20 ideed ette, millest siis umbes viis läksid käiku. Ma usun, et tänu nendele ideedele võeti mind sinna saatesse ka vastu. Miks? Sest juures oli üks ideid genereeriv inimene, mitte lisakoormus, kes istub vaikselt nurgas ja ootab, et keegi talle mõne loo välja mõtleks. Seega! Äkki on sul mõni sõbranna, kes oli Austraalias narkodiiler ja valmis sellest sulle kaamera ees rääkima? Äkki on sul 20 postituse ideed, mis aitaksid mõne saate Instagrami kontole poole rohkem jälgijaid saada? Need on asjad, mis aitavad sul kohe tõestada, et sinus on potentsiaali.
Kas sa tahad päriselt teletöötajaks saada? Kunagi hakkas mulle iga kahe nädala tagant kirjutama üks entusiastlik noor, sest ta soovis nii väga telesse tööle saada. Lõpuks otsustasin ma talle siis Päriselu Lugude assistendi kohta pakkuda. Noor oli muidugi väga rõõmus ja tänulik kuniks ma ütlesin, et võte on laupäeval ja kestab arvatavasti kella üheni öösel. Selle peale sain ma vastuseks, et laupäev hästi ei sobi, sest tal on sõbra sünna. Ma sooviks nii väga, et see lugu oleks väljamõeldis, aga kahjuks mitte. Ei vaja vist täpsustamist, et pärast seda juhtumit ei ole ma endale ühtegi “assistenti” soovinud. Samas ei ole ma selle noore peale pahane, sest väga tihti ongi inimestel arusaam, et nad tahavad väga kellekski saada, aga tegelikult neile lihtsalt ei sobi see töö. Näiteks olin ma 17-aastaselt kindel, et minust saab näitleja! Ainuke jama oli selles, et mulle üldse ei meeldinud näidelda :D Sa ei saa saada näitlejaks, kui sulle ei meeldi näidelda. Sama on teletööga. Paratamatult tähendab teletöö ka seda, et sa töötad tihti nädalavahetustel, varahommikul, öösel, vahel kasvõi 24 tundi järjest. Ma usun, et põhjus, miks mina teles kiirelt edasi liikusin, oligi see, et ma pühendasin kogu oma aja tööle. Reporteris alustasin ma tööd Postimehe täiskoha kõrvalt ehk ma sain telelugusid teha nädalavahetusteti ja pärast Postimehe tööpäevi. Kui ma Õhtus alustasin, töötasin ma veel täiskohaga Reporteris ehk Õhtu lugusid tegin ma jällegi pärast tööpäeva ja nädalavahetusteti. Kui ma Päriselu Lugudega alustasin, olin ma täiskohaga tööl Õhtu saates, mis tähendas seda, et enda saatega tegelesin ma (oh üllatust!) jällegi nädalavahetusteti ja pärast tööpäeva. Terve selle perioodi jooksul ei tundnud ma aga kordagi, et ma tahaksin hoopis peole minna või rohkem puhata, sest teletöö oli minu jaoks nii põnev. Mitte keegi ei sundinud mind neid asju tegema, vaid ma ise tahtsin ja nautisin seda.
Mulle jääb elu lõpuni meelde üks tore seik esimese Päriselu Lugude saatega. Meie saade jõudis montaažini alles päev enne eetrit, mis tähendas seda, et me istusime 24 tundi järjest montaažis. Hommikul küsis kanali peaprodutsent minult midagi stiilis: noh kuidas meeldis? Mina, väsimusest ja pingest kohe ära minestamas, vastasin, et muidugi ei meeldinud. Produtsent vastas seepeale, et selge, siis sa telesse ei sobi. Ma mäletan, kui vihane ma selle lause peale olin. Ma olen 24 tundi järjest tublisti tööd teinud ja keegi julgeb mulle öelda, et ma ei sobigi telesse? Aga teate mis. Tal oli õigus, 100% õigus. Ma läksin koju, magasin kaks tundi ja üles ärgates leidsin, et nüüd võiks vabalt jälle ühe 24-tunnise montaažimaratoni teha. Ma ei räägi seda kõike selleks, et ülistada ületöötamist, vaid selleks, et kõik huvilised mõistaksid, kuidas tegemist ei ole klassikalise üheksast viieni tööga.
Samuti soovin ma kõigile noortele südamele panna, et varuge kannatust. Ma olen kuulnud ühte sõbrannat kurtmas, et näe, tegin ETV-s praktika, aga ikka ei saanud tööle. See on täiesti okei. Teles ongi suur konkurents ja vabasid kohti tekib harva. Vabandust väljenduse eest, aga vahel tulebki sõna otseses mõttes oodata, et keegi eest ära sureks (või rasedaks jääks :D). Ja see on tegelikult väga paljudel aladel nii.
Kahjuks tuleb leppida ka sellega, et mõni inimene lihtsalt ei sobi ekraanile, ükskõik kui tubli ta ka ei oleks. Kaamera võib olla halastamatu.
Kui teil aga õnnestubki nüüd ühel päeval telesse tööle saada, siis selleks, et seal ka püsima jääda, soovitan ma kahe jalaga maa peal olla. Kuulake endast kogenumaid teletöötajaid ja ärge võtke oma ametikohta iseenesestmõistetavalt. Vahel on see iseenese tarkus tore, aga uskuge mind, 20 aastat teles töötanud inimene teab päeva lõpus palju paremini, mis töötab ja mis mitte. Mina saadan endiselt kõik oma saated juba enne montaaži peaprodutsendile üle vaatamiseks ja võtan tagasisidet ka alati kuulda.
Ja kui te nüüd jõudsite täitsa siia loo lõppu, siis see on teie telekarjääri alguseks üks väga hea märk! Teletöö pakub teile vist päriselt ka huvi :D Mis puutub minusse, siis mina olen isegi lapsega kodus olles endiselt iga päev tänulik, et mulle on teles nii palju võimalusi antud ja ma ei jõua ära oodata, et juba varsti tagasi tulla!
