Ma kahtlustan, et hetkel mil me hakkame elus esimest korda lapse saamisele mõtlema, kõlab (või õigemini suisa karjub) meie peas vaid kooli east pähe istutatud lause: “Nii kui sa vastassugupoole esindajaga voodisse satud, jääd sa rasedaks ka!” Iroonilisel kombel tõestas minu esimene rasedus täpselt seda sama, et juba esimesest koos veedetud ööst sünnib laps.
Nii olin mina üks neist, kes oli kindel, et ka teise lapse saamine käib meil täpselt sama kiirelt nagu bioloogia õpikus kirjas. Valime endale aga sobiva kuupäeva välja ja hopsti, olemas! Jah, ka minu tutvusringkonnas on mitmeid naisi, kes on aastaid proovinud rasedaks jääda, aga see ei ole õnnestunud. Järelikult on tegemist lihtsalt huvitava kokkusattumusega, et just minu sõbrannade seas on nii palju naisi, kellel see kuidagi ei õnnestu. Normaalsus on ikka see, et rasedaks jäädakse siis, kui ise selleks soovi avaldatakse…
Ilmselgelt ei mõtle ma enam tänasel päeval pärast teise raseduse kogemust nii. Hirmutav on mõelda hoopis sellele, kui palju on Eestis kokku neid naisi, kellel ei õnnestu rasedaks jääda, kui juba minu enda tutvusringkonnas on neid neli. See on teema, millest räägitakse meie ühiskonnas endiselt liiga vähe ja just nimelt selle sama “normaalsus on see, et jääd kohe rasedaks” eksiarvamuse tõttu.
Seega tahan ma enne meie loo jagamist öelda kohe alguses ära, et kui sa tunned end oma murega üksi, siis hoia meeles, et tegelikult on see palju levinum probleem, kui sulle esmapilgul tunduda võib. Harukordne on hoopiski stsenaarium, mida koolides noorte hirmutamiseks kohustuslikus korras korrutatakse.
Teist korda rasedaks jäämine võttis mul aega täpselt aasta ja ausalt öeldes olid esimesed pisarad mul silmas juba neljandal kuul. Jah, ma teadsin, et arstide sõnul on muretsemiseks põhjust alles siis, kui möödunud on aasta ja ebaviisakas on juba neljandal kuul nukrutseda, kui teised proovivad aastaid lapseootele jääda…aga minu peas ketras vaid üks küsimus. Kui meil käis esimesel korral kõik nii kergelt, siis loogiliselt võttes peaks minu keha selleks võimeline olema ka nüüd? Kartsin, et mul on midagi viga, ehk on vahepeal midagi juhtunud. Äkki läks esimesel sünnitusel midagi valesti?
Kuna arsti juurde oli oma murega minna vara, hakkasin asja omal käel uurima ja sain alles siis teada, et tegelikult on naisel võimalik rasedaks jääda vaid ühel nädalal kuus ja suurim tõenäosus on selleks siis, kui kätte on jõudnud ovulatsioon. Niisiis tõmbasin endale äpi (Flo, aga neid on sadu veel), millega hakkasin elus esimest korda täpselt jälgima, millal mul milline kuufaas on. Sain palju targemaks, aga samal ajal tekitas see ka stressi juurde. Olgem ausad, selles ei ole midagi romantilist, kui sa tead täpselt päeva pealt ette, mis hetkel on sul vaja kindlasti elukaaslasele külje alla pugeda ja mis on teie ühiseks eesmärgiks.
Järgmisel kuul oli test jälle negatiivne. Kui tuttavate seltskonnas läks jutt laste saamise peale, julgesin esimest korda teiste ees tunnistada, et olen hetkel päris kurb, sest teise lapse saamine ei ole veel õnnestunud. Vastuseks sain muidugi kuldse kolmiku ehk siis “Ole õnnelik, et sul vähemalt üks lapski on!” “Te olete veel nii vähe proovinud!” ja “Lapsed tulevad siis, kui nad tulevad!”
Selline reaktsioon tegi mulle haiget. Ma kujutan ette, et teie seas on nüüd vähemalt viis inimest, kes ei saa aru, mis reaktsiooni ma siis teistelt ootasin? Väga õiged laused! Maailmas on naisi, kes ei saa kunagi lapsi ja sina nutad, endal üks terve laps täiesti olemas!
Mina ei saa aga vastupidiselt aru sellest, kuidas täiskasvanud inimeste seas on endiselt neid, kes ei mõista, et selle loogika kohaselt ei tohiks mitte ükski inimene mitte kunagi millegi pärast kurvastada või rõõmustada, sest alati on keegi, kellel on sinust veel kehvem või veel parem. Niisiis on ainuõige olla juba enne surma üks emotsioonitu kiviplaat ja mõista, et sinu elu ei ole suures pildis oluline… Ei olegi, me kõik oleme väiksed mutrid, ma tean, aga inimkond sureks välja, kui päeva pealt leiaks me kõik, et meie elud ei ole olulised. Nimetage mind elust võõrdunud lillelapseks, aga igal inimesel on minu hinnangul õigus kurvastada, kui ta on terve elu unistanud kahest lapsest, aga teise lapse saamine ei taha õnnestuda.
Kes tahab, saab igat oma tuttava, kolleegi, lähedase või mõne täiesti võõra inimese muret lõpmatuseni pisendada. Paarile, kes ei saa kunagi lapsi, võiks ratsionaalselt mõeldes üpriski julmalt öelda, et neil ei ole õigust kurvastada, sest maailmas on nii palju inimesi, kellel pole isegi elukaaslast, lastest rääkimatagi…Aga, kas me päriselt ka tahame elada maailmas, kus ükski mure pole “päris mure”?
Ma ei taha targutada, aga ma sooviks nii väga, et kõik täiskasvanud inimesed mõistaks - sa ei saagi kõiki oma tuttavate või lähedaste probleeme mõista, aga sa saad nad alati ära kuulata. Kohe päris ausalt ei oota keegi, et sa läheksid nende voodi jalutsisse praktilisi näpunäiteid jagama. Sa ei pea leidma teiste probleemidele ise lahendusi, aga sa saad öelda seda, mida tahavad kuulda kõik maailma inimesed: “Ma olen sul olemas ja sulle toeks! Ma loodan, et kõik saab korda!” Kui sa arvad aga täiskasvanu eas endiselt, et ratastooli jäänud sõpra lohutab lause “Mu sõbrannal pole isegi käsi otsas, nii et tunne rõõmu oma kätest!” oleks sul ausalt öeldes viimane aeg end sotsiaalse kompetentsuse algkursusele kirja panna.
Pärast esimest ebaõnnestunud katset oma muret jagada, julgesin oma hirmudest rääkida heale sõbrannale, kes on juba üle viie aasta proovinud last saada ja selleks läbi teinud ka kõikvõimalikud protseduurid. Tema ei pisendanud minu muret kordagi, vaid oli mulle hoopis 100% toeks just nagu mina olen alati proovinud olla toeks talle. See tegi mul olemise palju kergemaks. Lõpuks oli mul keegi, kellega oma hirme jagada, kartmata sealjuures, et ta peab mind seepärast “tänamatuks” inimeseks. Siit ka minu esimene soovitus neile, kes tunnevad, et nad on oma murega üksi - ära jää sellega üksi, aga vali, kellele sa sellest räägid. Paratamatus on see, et paljud ei pruugigi sind mõista. Leides aga need inimesed, kes sind päriselt mõistavad, läheb sul olemine palju kergemaks.
Kui möödas oli peaaegu aasta ja ma ei olnud endiselt rasedaks jäänud, otsustasin ma lõpuks arsti juurde minna. Arst ütles mulle esimese asjana, et probleemiks on arvatavasti see, et ma imetan endiselt esimest last. Jällegi - seda, et imetades saab rasedaks jääda kuulsin ma igalt poolt. Seda, et imetamine võib paljudel juhtudel rasedaks jäämist takistada, kuulsin ma esimest korda. Võib-olla olin mina lihtsalt jälle see ullike, kes naiste asjadest midagi ei tea, aga kui siin on veel keegi, kes seda ei teadnud, siis nüüd tead. Õnneks olin ma sel ajal nagunii juba imetamist vähemaks jätnud ja päeval, mil otsustasin ka ovulatsiooniteste ostma hakata, avastasin ma juba, et olen rase.
Kahjuks ei oska ma praktiliste nõuannete poolt teistele just palju abiks olla, sest tundub, et minul mõjutaski seda kõike imetamine ja see, et ma ei jälginud ovulatsiooni. Küll aga on mul paar nõuannet oma vaimse tervise hoidmiseks:
Kui sinult küsitakse seltskonnas “Kas te olete juba lapse saamisele ka mõelnud?” või “Millal teil teine laps juba tuleb?” siis vasta ausalt ja konkreetselt: “See ei ole hetkel õnnestunud.” Mida vähem naised ise seda häbenevad ja selle ausalt välja ütlevad, seda loomulikumaks muutub see ka ühiskonna silmis ja seda rohkem inimesi mõistab, et selliseid asju ei ole viisakas seltskonnas küsida. Selline vastus paneb korraks küsija ebameeldivasse situatsiooni ja tagab selle, et maailmas on juures vähemalt üks inimene, kes suure tõenäosusega rohkem selliseid lolle küsimusi ei küsi.
Tundeid tunda on okei! - See kehtib elu kohta alati ehk siis see, kas keegi leiab, et alates viiendast minutist, viiendast päevast või viiendast kuust on sul õigus oma põlvevalu pärast nutta, ei ole oluline. Ühtemoodi nutta võib nii ära löödud varba kui ka ära murtud jala pärast. Peaasi, et sa saad selle endast välja. Peaasi, et sul hakkaks kergem.
Käitu täpselt nii nagu sulle endale õige tundub - Kui sa tunned, et tahad igaks juhuks juba enne aasta täitumist arsti juures kontrollis käia, siis tee seda. Arvatavasti vastabki ta sulle, et kõik on korras ja varu kannatust, aga juba see üks lause annab sulle julgust ning meelerahu juurde. Kui sa tunned, et ovulatsiooni jälgimine annab sulle lootust, siis tee seda, mitte ära kuula neid, kes ütlevad, et see ajab sind stressi. Sina ise tead kõige paremini, mis sind rahustab ja aitab.
Ära karda otsida vaimset tuge psühholoogi juurest
Lõpetuseks tahan öelda, et ma ei suuda ette kujutadagi, kui kohutavalt valus ja raske see on, kui sa proovid juba aastaid rasedaks jääda, kuid see ei õnnestu kuidagi. Ise kogemata ongi seda võimatu mõista. Ma loodan südamest, et sinu kõrval on inimesed, kes suudavad sind sellel teekonnal toetada ja sinu olemist paremaks teha. Ma loodan, et selle loo lugemine ei teinud sulle haiget, sest minul läks sinu silmis kõik ikkagi ebaõiglaselt kergelt. Ma tean, et elu on vastikult ebaõiglane igas aspektis ja sinna ei saa keegi meist paraku midagi parata. Ainus, mida mina ja kõik teised võõrad sinu toetamiseks teha saavad, on muuta meile lapsepõlvest kaasa antud mõtteviisi: “laste saamine on imelihtne” ja lõpetada seltskonnas pealtnäha süütute eraeluliste küsimuste küsimise.
Lisa kommentaar