Enne kui me selle idüllilise osani jõuame, tuleb mul kiirelt ära rääkida ka see osa, mis päriselt inimestele huvi pakub - veri, higi ja pisarad ehk sünnitus ise. Kui üldiselt kipuvad naised oma sünnitust ikka õudusfilmiga Saag võrdlema, siis mina kahtlustan, et minu sünnitus oleks filmina pigem nagu üks õudusfilmi paroodia.
Neljapäeva hommikul tulid mul veed, mille peale sõitsime elukaaslasega Tartusse arsti juurde kontrolli. Kuna sinna jõudes olid mul juba regulaarsed tuhud, otsustati, et mul oleks parem jääda sünnituseelsesse osakonda sünnitust ootama. Elukaaslane saadeti nii kauaks koroona reeglite tõttu haiglast minema. Mis tähendas seda, et ta otsustas vabatahtlikult haigla ees autos oodata, et õigel hetkel minutiga tagasi haiglas olla.
Nii ma seal siis tuhutasin kuniks asi läks juba päris intensiivseks ja peale tuli esimene väike paanika, et mis nüüd ikka saama hakkab. Kuna minu elukaaslane on juhuslikult oma elus vastu võtnud päris mitu lehmade sünnitust, lohutasin ma end kogu aeg teadmisega, et nii kui ta mu kõrvale lubatakse, läheb kõik lihtsamaks. Kui ta teab, kuidas lehmi sünnitusel rahustada, siis küll ta ka minu maha rahustab, sest palju ma ikka lehmast erineda saan. Ehk siis jah, ma lohutasin end mõttega, et ma olen põhimõtteliselt lehm.
Kella seitsmest lasti mind sünnituspalatisse ja minu kõrvale sai lõpuks ka elukaaslane. Ühesõnaga - kõik oli veel ilus ja tore. Mul oli väga valus, aga hingasin tublisti nagu mulle hüpnosünnituse koolitusel õpetatud oli, kuulasime taustaks rahulikku meditatsiooni muusikat ja valuvaigisteid ma ei soovinud.
Kuskil kaks tundi enne lapse sündi käis mu seest aga läbi justkui üks klõks ja mulle avanes täiesti uus maailm. Ma seisin ja mõistsin lõpuks, millest kõik need sünnitanud naised juba aegade algusest saati rääkinud on. See intensiivne valu, mida on endale enne sünnitust võimatu ette kujutada. Muidugi kestis minu armas “Ahhaa, et siis selline see tunne ongi,” hetk ainult kaks sekundit ja sealt edasi pidin ma kuidagi selle valuga ka toime tulema.
Teate küll, kuidas sünnitajatel soovitatakse endale motiveerivaid lauseid valjult ette lugeda? Noh, et “ma olen tugev, ma suudan seda, ma olen kõikvõimas.” Kui varem pole ma motiveerivate lausete jõudu uskunud, siis nüüd usun. Ainult, et minu motiveerivaks mantraks oli “ma ei suuda, ma ei taha, ma ei jaksa, ma ei saa” mida ma siis suurima enesekindlusega endale tund aega järjest valjult korrutasin. Veel viimase hetkeni olin ma ka täiesti kindel, et vähemalt karjuma ma ei hakka - kuidas sa haiglas teiste ees karjud, piinlik on. Aga oh üllatust, hakkasin küll. Kuna selle kõige taustaks mängis endiselt see zen meditatsiooni muusika, mille ma olin sünnituse alguses mängima pannud, tundsin ma ühel hetkel, et kogu see kombo näeb sünnituse asemel pigem välja nagu mõni uus Kalamaja joogatrenn - karju rahustava muusika taustal tund aega järjest “ma ei suuda, ma ei taha, ma ei jaksa, ma ei saa” ja trennist lahkudes tunned end justkui uue inimesena.
Sellele suurele karjumisele järgnes selline 5-minutiline hetk, mis oli tõesti justkui stseen õudusfilmist Saag, kuid sellega oli sünnitus õnneks ka lõppenud ja kätte jõudis minu elu kõige õnnelikum hetk. Uskuge mind, sel hetkel kui sulle laps rinnale pannakse, kaotab kõik see läbi elatud valu tähtsuse. Mina ei kasutaks kunagi sünnituse kohta sõnu kole, hirmus ja jube. Ei, minu elu kõige ilusam kogemus ja see, et ma sain seda kõike oma elukaaslasega jagada, tegi selle veel kümme korda erilisemaks.
Kui nüüd mõni mitte sünnitanud naine loeb seda ja mõtleb endiselt, et tore küll, aga ega see mu hirmu ära ei võta, siis lugege aga edasi, ma võin sellel hirmu teemal veel pikalt jutustada :D
Mina ei osanud sünnituse ees hirmu tunda, sest minu jaoks on sünnitus tundunud alati nii loomuliku tegevusena. Kahjuks sain ma aga üpris kiirelt aru, et iga teise sünnitanud naise ees ei või ma seda tunnistada. Sest nii kui sa ütled, et sa ei karda sünnitust, muutuvad muidu nii toredad sünnitanud naised justkui veidrateks Starmani müügimeesteks, kes proovivad koduteenuste asemel sulle pähe määrida mõtet, et sa sured sünnitusel suurest valust ära. Kui sa julged neile vastata, et statistiliselt jäävad Eestis ikka pea kõik naised sünnitusel ellu, järgneb sellele vaid selline viisakalt üleolev “Räägime sellest valust siis, kui sa sünnitanud oled.”
Nüüd võin ma siis lõpuks rääkida. Ja räägin seda, et ma ei kahetse sekundikski, et ma sünnitust ei kartnud ja ma tahaks nii väga, et mul oleks oskus ka teistelt naistelt see hirm ära võtta. Minu sünnitus kestis koos sünnituseelses palatis viibimisega kokku 14 tundi. Millest kaks viimast tundi olin ma tõesti suurest valust nii-öelda endast väljas. Kui ma oleksin aga lasknud kõigil neil hirmujuttudel end mõjutada, siis oleksin ma arvatavasti esimesest hetkest saati hirmul ja paanikas olnud ning endale ise eluaegse trauma tekitanud. Kõlab nagu tüütu hipi jutt, aga ma usun päriselt, et oma enda suhtumisega on võimalik see “õudne” kogemus palju paremaks muuta. Ei, sa ei pea peegli ees igal hommikul valjult lausuma “Ma avanen nagu roosileheke ja ei tunne valu.” Piisab täiesti sellest, kui sa tuletad endale lihtsalt aeg-ajalt meelde, et sünnitamine on loomulik, su keha saab sellega ilusti hakkama ja mida rahulikum sa ise oled, seda lihtsamini kõik läheb.
Minu sugulane ütles mulle sünnituse hommikul väga lihtsalt ja ilusti: Heelia, kannatad nüüd selle tänase päeva ära ja siis on sul elu lõpuni poeg, kes sulle iga päev rõõmu valmistab. Ja nii ongi. Mäletate minu loo algust? “24 tundi pärast sünnitust hakkasin endalegi ootamatult lohutamatult õnnest nutma,” Selle tunde nimel tasub pingutada küll.
Kui selline nunnu suhtumine ei ole aga sinu teema, siis tuletage endale lihtsalt igal hommikul karmilt meelde, et tegelikult ei ole te üldse nii eriline kui te arvate ehk kui kõik teised naised on sünnitusega hakkama saanud, siis miks teie ei peaks saama?
Ja lõpetuseks õnnest nutmise juurde tagasi tulles: ma tegelikult tavaliselt ei poolda sellist seebiooperit, et ärge mind veel Eestist välja visake. Ma ausõna luban varsti jälle natuke tundetum olla :D
Lisa kommentaar