Ma usun, et emad teavad, millest ma räägin. Iga ema on seda maagilist hetke ise kogenud. Hetke, mil laps ütleb esimese sõna. Ainult, et meie kõigi teed selle hetkeni on omasoodu kulgenud.
Kuskil on üks naine, kes on aastaid last saada proovinud ja ei suuda oma poja esimesi sõnu kuuldes endiselt uskuda, et lõpuks on tema unistus täitunud. Kuskil on üks naine, kelle mees lahkus veel enne lapse sündi ja tütre esimesi sõnu kuuldes, ei suuda see ema endiselt uskuda, kui hästi tuleb ta toime üksinda lapse kasvatamisega. Kuskil on üks naine, kes põdes sünnitusjärgset depressiooni ja ei suuda oma poja esimesi sõnu kuuldes endiselt uskuda, et suutis rasked hetked seljatada.
Ilusaid hetki on lihtne jagada. Seda esimest sõna ja õnnepisaraid. Sellele eelnenud hetked on aga tihtipeale need, mille jagamist me tõeliselt vajame.
Ma mäletan eredalt päeva, mil sain teada, et olen rase. Ma olin just kaotanud töö ja meest, kellelt ma last ootasin, olin sel hetkel tundnud vaid nädalad. Me kõik unistame armastusest esimesest silmapilgust, aga lapsest esimesest silmapilgust?
Ma mäletan, millised segased tunded mind rasedustesti nähes valdasid. Pisarad, mis minu pilgu hägustasid, ei olnud õnnepisarad, mis kaunistavad minu silmi aastaid hiljem.
Ma mäletan, kui väga ma vajasin lohutust. Lohutust, et keegi on end sarnasest situatsioonist leidnud ja vaatamata esialgsele hirmule kõigega hakkama saanud.
Ma ei mäletanud mitte ühtegi naist, kes oleks ootamatult rasedaks jäänud. Ilmselgelt pole tegemist idüllilise jututeemaga, mida Facebookis koos naeratavate perepiltidega jagada.
Nii ma siis googeldasin. Pikalt ja põhjalikult. Kuniks leidsin ühe intervjuu. Anonüümse naisega, kes jäi rasedaks mehest, keda tundis vaid põgusalt. Naine selgitas, et ta jäi küll üksikemaks, kuid sai selle kõigega hakkama. Ta ütles, et on iga päev tänulik ja õnnelik, et tema elus on laps. Mis sest, et tütar tuli tema ellu siis, kui ta selleks veel päris valmis ei olnud.
See lugu oli tol päeval ainus asi, mis suutis mind rahustada. Mis sest, et tegemist oli naisega, kes ei tahtnud oma lugu isegi enda nime ja näoga jagada. Mind lohutas teadmine, et kuskil on üks anonüümne naine, kellest sai vaatamata esimesele ehmatusele ja võõrale mehele õnnelik ema.
Järgmisel päeval lubasin iseendale, et kui kõik läheb hästi, jagan ka mina oma lugu. Tänaseks olen ma oma lubaduse täitnud. Isegi suuremalt, kui algselt plaanis…
Ma kirjutasin raamatu. Natuke hirmutav on seda öelda, sest midagi nii isiklikku ei ole ma veel kunagi kellegagi jaganud. Selle raamatu kirjutamine ei olnud minu jaoks raske. Ma olen alati kirjutamist armastanud. Otsus see raamat kõigile lugemiseks välja trükkida, tuli aga raskelt. Raamatut kirjutades ei mõelnud ma kordagi sellele, mis mulje see minust jätab või mida minu pere sellest kõigest arvab. Raamatut kirjutades ei tundnud ma hirmu tagasiside ja võõraste pilkude ees. Ma kirjutasin julgelt isegi kõigest sellest, millest pole suutnud oma lähedastele rääkida.
Alles siis, kui raamatu jagu teksti valmis kirjutatud, said muremõtted mind kätte. Ma olen endale ajakirjanduses ja teles töötades üpris paksu naha kasvatanud ja lihtlabased “Heelia, sa oled kole ja nõme” kommentaarid mind rivist välja ei löö. Mõte sellest, et iga huviline saab aga minu hinge piiluda ja seda kommenteerida, teeb mind ärevaks. Ma ei tea endiselt lõpuni välja, kuidas ma sellele kõigele reageerin. Veelgi hirmutavam on mõte sellest, et keegi minu lähedastest peaks minu kirjutatu tõttu end kehvasti tundma.
Niisiis istusime enne raamatu trükki minekut perega maha ja kaalusime selle plussid ning miinused ära. Õnneks või kahjuks, eks me näe, leidsid kõik lähedased, kes raamatus kajastatud, et raamat võiks ikkagi trükki minna.
Esimesena luges Ammuu läbi minu elukaaslane. See võõras mees Peep, kes on tänaseks minu kihlatu. Peep ütles, et ta sai seda raamatut lugedes minust paremini aru. Klassika. Meestele peab alati terve raamatu kirjutama, et nad oma naisest aru saaksid :D Nali naljaks, tänu Peebu põhjalikule tagasisidele julgesin ma raamatut ka järgmistele testlugejatele edasi anda. Selline testimise ring läks täpselt nii nagu ma olin arvanud - oli neid, kes ütlesid, et raamat võtab pisara silma, aga ka neid, kes ütlesid vaid: “Tore, et oma loo kirja panid.” See on loomulik elu osa - ühte inimest kõnetavad sinu lood rohkem, kui teist ja kolmas ei salli sind üldse silmaotsaski.
Minu enda jaoks oli oluline lihtsalt see, et inimesed teaksid juba enne raamatu ostu - tegemist on minu enda kogemuslooga. Tegemist on lihtsa ja kiire lugemisega ning ma ei pretendeeri selle raamatuga järgmiseks eneseabiguruks või muuks populaarseks ametimeheks. Ma lihtsalt tundsin oma südames, et meie pisikese pere lugu tuleb kirja panna. Minu ja Peebu esimesest kohtingust ootamatu töökaotuse, raseduse, poja sünni, kodukaotuse ja uue kodu valmimiseni välja.
Ma kahtlustan, et kui te saaksite minult küsida hetkel ühe küsimuse, kõlaks see umbes nii: “Mida arvab sellest kõigest Paul, kes ainult “Aitähhi” korrutades oma arvamust veel avaldada ei oska?”
See on olnud tõtt-öelda selle raamatu protsessi kõige keerulisem osa. Mitte ükski ema ei taha oma lapsele haiget teha. Kuidas kirjutada nii, et ma oleksin lõpuni aus ja siiras, aga keegi ei saaks hiljem meie pisipojale midagi kehvasti öelda? Emana andsin ma endast parima, et see õnnestuks ja ka Paul mõistaks tulevikus, miks ma meie lugu jagasin.
Kõige rohkem rahustas mind sealjuures Peebu kommentaar, et lapsed on nagunii õelad ja isegi kui sa ei kirjuta raamatut, leitakse midagi, mille pärast ka meie poja kallal norida. Mina, kui Heelia Sitamaa, tean seda hästi. Peep, kui suurjalg Maasik, teab ka.
Niisiis on raamat nüüd müügis… ja minu käed ei taha värisemist lõpetada. Ma loodan, et see oli õige otsus, aga eks me näe, ma olen ennegi oma kirjutistega veidi puusse pannud.