b) sinu kingitus on seotud mõne tegevusega.
Reedel astuski üllatuslikult uksest sisse minu ema. Teda nähes tahtsid mul juba esimesed pisarad silma tulla. Mitte et ma oskaks oma ema üle alati nii suurt rõõmu tunda (vabandust, ema), vaid ma sain kohe aru, et järelikult on ta tulnud Pauli hoidma ja meie saame Peebuga üle saja aasta kahekesi aega veeta.
Juba paari tunni pärast olimegi Peebuga Tartus õhtust söömas. Kõik oli ilus ja tore kuniks Peep ütles, et õhtusöök ei ole veel kaugeltki kõik ja me jääme Tartusse suisa ööseks. Selle asemel, et normaalse naise kombel rõõmustada ja olla tänulik, et mul on nii hooliv mees, hakkasin ma ööbimisest kuuldes ootamatult nutma. Ja mitte suurest õnnest, vaid kurbusest, sest Paul ei ole veel kordagi kellegi teisega ööseks üksi koju jäänud.
Ma ausõna ise ka juba vihkan seda, et ma olen selline kanaema, aga ma lihtsalt ei saa sinna midagi teha. Tundsin end seal kohvikus maailma kõige halvema naisena. Peep teeb ideaalse üllatuse ja mina suudan ikka kõik ära rikkuda. Ta oli vannitoast mulle isegi meigieemaldaja kaasa võtnud, et mul oleks ööbimiseks kõik vajalik kaasas ja mugav olla. Lausa kaks tükki oli neid kaasa võtnud - juhuks, kui tuleb välja, et üks neist ei olegi meigieemaldaja (siinkohal olgu öeldud, et kumbki neist kahest kaasa võetud pudelist ei olnud tegelikult meigieemaldaja, aga vähemalt ta proovis :D)
Kuidas me siis sellest minu ootamatust kurbuse situatsioonist välja tulime? Kui ma oleksin eneseabiguru, siis ma kasutaksin praegust hetke ära selleks, et rääkida, kuidas ma võtsin kõik need tunded omaks, lasin need endast läbi ja muu uhke jutt, aga õnneks või kahjuks ma ei ole. Käitusin nagu klassikaline eestlane ehk surusin tunded maha ja tegin nägu nagu kõik oleks hästi. Kuniks ma hakkasingi uskuma, et kõik on hästi….sest tegelikult ju oligi. Piltide ja videote järgi oli Paulil minu emaga väga tore õhtu ja ta ei osanud meist puudust tundagi.
Niisiis suutsin poole õhtu pealt end lõpuks vabaks lasta ja meie kahekesi aega täiel rinnal nautida. Üle ootuste ilus ja hea õhtu oli. Mis sest, et ma oma üllatuse peale nutma hakkasin ja Peebu järgmisel hommikul juba 7:30 koju minekuks kannatamatult üles ajasin :D Eks see emaks olemine teebki naised vahel hulluks. Ja siis on hea, kui on kõrval keegi, kes sind nende hulluste peale hulluks ei pea.
Koju jõudes ootas mind ees veel üks üllatus. Lisaks emale oli terve minu pere meile Viljandisse külla tulnud.
Ideaalne sünnipäev!